praktikapäevik

09.05

Hommikul ärkasin kell 2.50. Klaasikene vett, hammaste pesu, kammin juuksed,

sellest piisab. 3:30 Jana juurde ja meie ühine sõit Hispaaniasse saabki alguse.

Kodu juures oli külma 4 kraadi, Haapsalus 1,5. Kuigi on öö,on tunda, näha juba

hommiku-valgust. Lennujaama jõudes kella viiest on juba täiesti valge. Me

elame põhjamaal,kevadise ja suvise valgusega harjunud. Lõunamaal on aga ööd

mustad. Hispaanias on hooti hoovihma hoogusid. Seda kirjutas meile juba

Alicia, kes on Erasmus + Hispaania poolne asjaajaja.

Reisime äriklassis, vahva. Äriklassi piletid olid ainult 40 eurot kallimad. 6tundi on kahe

lennuki vahe. Söögi ja mugavate diivanitega lounges on mõnusam aega veeta, kui

lennujaamas hängides. Söök, kohvi, šokolaad, me ju väärime seda.

Business lounge on puupüsti täis ja meil ei jäänudki muud üle kui esialgu

baaripukid valida olemiseks. Hiljem mahutame end diivanile. Hommikune

joomine, kas see on kahjulik, vist mitte. Gin koos vaarika ja mustsõstraga on

päris hea Tee valik on korralik.

Ananass ja melon on ka hea maitsega.

Lõunaks paar kartulit rohke rohelise kattega.

Lennuk tõusis õhku pool tundi hiljem. Santiago de Compostelas oleme ikka

õigeaegselt. Takso sõit maksis 23 eurot. Kuidas rongiga sõita, see oli

ülemõtlemiset keeruline. Tegelikult esimene platvorm, mis oli kõige

jaamahoone poolsem ja juba

järgmine peatus oligi Vilagarcia de Arousas. Host oli meil vastas ja pärast

käisime veel kooli esindajaga ka kohtumas.

Vaade merele rõdult

Bichofsheim

Alicia, Jana ja Kairi

Mõnus küpsetatud kaheksajalg

10.05

Oli väga tegus päev. Tutvusime linnaga. Oli lõunane aeg ja enamus poode oli

kinni. Kohalikust spordipoest sai ostetud Janaga ühtemoodi nokamütsid. Siis

üks vein väikse näksiga. Pärast aga jõudsime imeilusasse kohta. Läbi linna

voolas selge veega kanal, kus olid pardid ja ujusid kalad. Kõige rohkem aega

läks meil kohalikus pargis. Suured tammetõrud, harilik kastan, sinine

eukalüpt ( hiljem avastasime siin lausa eukalüpti metsad), väga hästi

lõhnavad loorberipuud. Muljetavaldavad olid ka merekindluse

varemed,mis olid pärit ajast enne Kristust!Õhtul käisime veel mere ääres

merikarpe kogumas ja siis maha jätmas. Väikesed kalad olid ka vahvad.

Atlase seeder ja Deodar seeder

Jaapani magnoolia

Kamuflaaž

Vaade botaanikaaia pargist

Loorberipuu tüvi

Tammetõrud. Hiljem saime teada, et sellist kuju tammetõrudel põhjustab Andricus kollari, tuntud ka kui marmorsapiherilane

11.05

Käisime turul ja õhtul rannas jõudsime ilusa vaateplatvormini. Leidsime

rannapromenaadilt sellise imelise puu nagu Uus-Meremaa jõulupuu. Pakusime

oma pildistamisega huvi ka möödujatele.Toimus Eurovisioon.

Sadam Vilagarcía de Arousas, kust saab Cortegata saarele

Esimestel päevadel imetlesime isegi puukoori

Imeline jõulupuu

12.05

Minu matka planeerimine kandis vilja.

Vilagarcia de Arousa-Pantano Encorodo Con oli

meie matka nimi.

Matk meie kodu lähedal, pikkus 14,94 km, algus

ja lõpp matkarajal täpselt meie kodutänaval. Super!

Päris hommikul me küll ei ärganud, aga päevad on

suvel pikad,aega maa ja ilm. Ilm oli meeldivalt

eestimaiselt suvine. Kerge

pilvealune,vahepeal päikest ja mõõdukas tuulekene.

Esialgu kulges meie tee linnatänavatel. Ainult paar

kilomeetrit ja olimegi

juba eukalüpti metsas, lõhnas imeliselt. Kõik

meeled rõõmustasid.

Hingamine sai uue rütmi.

Pärast nelja kilomeetri läbimist valisime väikeseks pausiks

metsalagendikul

oleva kivi. Meid ümbritsesid eukalüptid ja tammed. Tammed polnud nii

võimsad kui meil Eestis. Pildistasime, imetlesime, kuulasime ja tundsime

lihtsalt rahu.

Kui metsast läbi saime olime juba kõrgemal. Taimestik polnud enam nii

lopsakas. Kohtasime ka ühte madu, kes lähemal vaatlusel osutus hoopis

vaskussiks. Kõikjal olid astelherne väljad ja männid. Pisut meenutas see

maastik meie rannaäärseid alasid oma kruusateedega.

Ülevalt mägedest voolasid alla selge veega ojakesed. Ühe oja ääres kasvasid

harilikud kastanid. Üllatus oli meile, et need puud ei sarnanenud üldse meil

kasvavale hobukastanile.

Inimesed olid pühapäeval kõik oma kodudes. Terve matka vältel kohtasime

ainult ühte poissi motikaga mööda uhamas ja matka lõpupoole ühte gruppi

jalgrattureid, kes ojakesest ja väikesest kivisest tõususid ehmusid, karjusid ja

tagasi pöördusid. Linnas ja linna lähedal maal olid loomulikult inimesed

toimetamas. Koduloomi oli palju.

Tänu meie eksitusele raja valikul kujunes matka pikkuseks 18 kilomeetrit.

Aga see oli seda väärt. Imelised vaated linnale, mägedele, ookeanile panid

hinge hõiskama, see oli nii võimas.

All orus paistis veehoidla, kuhu olid suunatud ülevalt mägedest tulevad veed.

Tegime veehoidlale ringi peale. Õppisime selgeks väljendi vedader pesca.

See tähendab kalapüük keelatud. Verdader on aga tõeks saama eesti keeles.

Vee ääres laulsid kõva häälega linnud ja krooksusid konnad.Jalad olid juba

päris väsinud. Õnneks oli vee äärde paigutatud meiesuguste

jaoks puhkekoht pingikeste ja lauaga. Konnad krooksusid seal veelgi

valjemini ning vees oli näha nende liikumist. Väga ilus koht oli.

Siis tekkis pisuke ärevus, et me seda ilu niikaua nautinud olime. Hispaanias

ärevuseks aega ei anta. Õnneks oli päikeseloojanguni väga palju aega.

Telefon kippus juba tühjaks minema. Õnneks aga all sadam juba paistis,

mille lähedal me meie pesa oli. Jana telefoniaku aga veel kestis. Peale 18

kilomeetrist matka jõudsime õnnelikult koju.

Sõrmkübara lill

Imelises eukalüptimetsas

Meie lõunapausi koht. Lagendik mida ääristasid eukalüptid ja tammed

Esimesed tammed, mis polnud nakatunud hallitusega. Hallitus ja kahjustunud tammetõrud on siin kõikjal

Esimesed metsmaasikad

Vaskuss

Kruusatee

Ilusad vaated

Veehoidla, mille ääres oli väga palju konnasid

13.05

Ilm oli vihmane ja suhteliselt külm. Meie esimene

päris praktikapäev Vigo rahvuspargi

külastuskeskuses. Lühike pooletunnine rongisõit

Vigosse.

Vihma ladistab ja tuul puhub, sellise ilmaga ei

toimu õues midagi.

Jõuame kümneks kenasti kohale. Küsime Montset,

kes pidi meiega tegelema.

Ta küsib ka me oskame galeegi keelt, et saaks siis

meiega paremini suhelda,

kuna ta ei oska eriti inglise keelt. Suunab meid Ana juurde, kes meiega siis

peab tegelema. Ana räägib pisut looduskaitse alast.

Siis tuleb keskuse külastus. Keskuse näitusesaalis olev töötaja räägib

saarestikust ja koolidega tehtavast koostööst. Laste töödest on üleval ülimalt

asjalik näitus. Samuti on üleval mereprügiteemaline näitus, kus erinevaid

mereasukaid imiteerivas metallist võrkkestas on merest ja mere äärest

korjatud prügi.

Üleval korrusel on näitus piirkonna ajaloost. Põgenemised, rüüstamised ja

usuga seostuvad müüdid. See jutt on mõneti sarnane ka Eestis toimunud

sündmustega. Pärast külastust saame suure hulga materjali millega tutvuda,

enne järgmist praktikapäeva.

Järgmistega päevadega on aga arusaamatus, tuleb välja, et graafiku järgi

peaks me olema Vilagarcia de Arousas, aga tegelikult on meile

praktikajuhendaja poolt planeeritud tegevus Vigos. Pääste- ja esmaabi kursus

kuluks muidugi ära, kahjuks mitte mingisugust infot meieni aga jõudnud ei

ole ja ka külastuskeskuses ei maininud keegi sellest mitte kui midagi.

Näitus mereprügist. Vabatahtlike korjatud prügi haikalakujulise metallvõrgust vormi sees

Laste väljamõeldud mereteemalised mängud

Põgenemine

Mõnikord on tondid

15.05

Alicia kutsus meid vastuvõtva kooliga tutvuma.

Inimesed koolis olid rõõmsad ja meie vastuvõtt väga soe. Seda soojust

hakkab kindlasti igatsema.

Kooli koridorid olid kitsad ja klassiruumid suhtelised väikesed. Kool vajaks

rohkem ruumi tegutsemiseks. Õpetatakse arvutiga seotud erialasid.

Pärast külastust läksime läbi Botaanikaaia pargi, linna poole. See park on

meile Janaga ikka ja jälle teele sattunud, seal on palju mida avastada.

Ühekordne külastus, kuhu iganes, ei anna kunagi täit ülevaadet sellest kohast

kus sa parasjagu viibid. Ikka jääb mõni puu, linnuke või taim kahe silma

vahele, mõni salajapärane koht avastamata.

Lõunatasime linnas. Käidud kohtades tuletasime meelde puude

ja põõsaste nimesid, mis seal kasvasid.

Otsisime soojema ilma riideid poodidest. See oli

lootusetu ettevõtmine, sest siin on ammu juba suvehooaeg. Ilm oli jahe,

niiske ja tuuline. Sooja 14 kraadi. Pärast praktikat oleme me Janaga karmi

merekliimaga karastanud. Juba käidud kohtades tuletasime meelde puude

ja põõsaste nimesid, mis seal kasvasid.

Siit läheb palverändurite tee

Sissepääs imelisse parki

Sõnajalad kasvavad siin kõikjal

See siin on ka sõnajalg

Stseeni keskne tegelane on magnoolia

Ilus elu kraavis

Stiilinäide kännu labimõõdu määramiseks

16.05.

Tere tulemast Cies. Esimene tõeline praktikapäev. Inimesed rahvuspargi

külastuskeskusest olid esmaspäeval üllatunud meie saabumisest. Neljapäeval

oli kõik juba lihtsam. Hommikul rongiga Vigosse, siis külastuskeskusest läbi

ja sadamas laeva peale, õhtul jälle rongiga koju. Saarel anti meile ka päris

ülesanded, mida me jälgima pidime.

1. Leida ohtlikud kohad kus on võimalik libastuda, komistada, alla kukkuda.

Teed ja puhkekohad olid hästi märgistatud, teelt kõrvale minna oli keelatud.

Vihma ka ei sadanud, mis oleks võinud teed libedaks muuta. Meie Janaga

neid kohti ei tuvastanud. Katsetama ka ei hakkanud, kas lendame kusagilt

alla või ei..

Looduseilu nautides võib muidugi saarel tee jalge alt kaotada, aga see on

hoopis teine teema.

2. Arusaamatud ristteed, kus me tundsime ennast eksinuna.

Selle ülesandega oli jällegi kõik hästi. Me ei tundnud ennast eksinuna.

Märgistused olid selgelt arusaadavad.

3. Informatsiooni tahvlite korrashoid. Kas need on loetavad?

Vajalikud info oli kergesti kättesaadav ja loetav.

Mõningates kohtades olid informatsiooni tahvlid aga maha kukkunud ja

katki. Samuti olid katki mõningad puidust piirded.

4. Kas te nägite prügi teed läbides? Kui palju? Mis tüüpi?

Nägime erinevat tüüpi prahti. Paber, plastmass,kellegi kaduma läinud

matkajalats. Üldiselt oli tee ilus ja puhas.

5.Kas te nägite eksinud inimesi või inimesi kahtlemas oma raja valikul?

Me ei näinud ühtegi eksinud inimest. Inimeses nautisid looduses olemist. Kui

aega on vähe raja läbimiseks, siis võivad muidugi tee valiku kahtlused

tekkida.

Mõningatel kividel pidid Ciesis nimed olema. See kivi on aga nimetu

Krabid kivil

Ciesi majakas

Tantsiv kajakas

Kõiksugu sisalike on siin hulgim

Punarind laulab siin kõikjal

Kohalik kormoran. Vees ujub nagu torpeedo

Küülikud päikest võtmas

Kivid kivi otsas

Unustatud matkasaabas

Hüljatud pudel

Selle sildi teksti ei näe keegi

Piire on katki läinud

17.05.

Neljapäeva õhtul saime teada, et reedel on meil võimalus tutvuda Cortegada

saarega. See saar paistab meie rõdu aknast.

Meie praktikajuhendaja Luis oli meid kutsunud ühinema retkega, kus osalesid

Corunast pärit vanemad inimesed.

Ilmaga läks meil hästi. Ilmateate kohaselt oleks pidanud sadama vihma,

õnneks oli aga ilm kuiv ja aegajalt paistis isegi päike.

10 kaupa paadis sai inimesed kiire paadiga saarele viidud. Inimesed jagati ära

kahte gruppi. Meie jäime Luisiga.

Luis oli rõõmsameelne. Inimesed kuulasid teda tähelepanelikult. Kogu jutt oli

aga galeegi keeles. Minu väikese hispaania keele oskusega sain sellest siiski

veidi aru.

Luis kasutas retkel mapi piltidega. Seal oli info saare ajaloost. saarel

kasvatest taimedest , elavatest lindudest ja loomadest. Samuti oli põnev

samblikute uurime läbi luubi.

Kunagi saarel olnud külast on jäänud ainult varemed. Kirikut taastakse

Euroopa Liidu toetuse raha eest. Saarel asub ainulaadne loorberimets.

Ajalugu on rikkalik. Ulatub juba Rooma tsivilatsiooni aegadesse.

Samuti on saar tähtis palverändurite sihtmärk. See on seotud apostel

Jaakobusega. Ta suri 44 aastat peale kristuse ajaaarvamist märtrisurma.

Tema mälestuspäev katoliku kiriku kalendris on 25. juuli, Eesti rahvakalendri

järgi Jaagupipäev.

Piraadid ja katk 14. ja 15. sajandil, palverändurid ja palju muud huvitavat ja ka

hirmu tekitavat on rikastanud selle saare ajalugu.

Eelmise sajandi alguse otsustati sinna teha Alfonso XIII suveresidents. Suur

plaan jäi aga pooleli. Inimesed aeti oma kodudest ära ja tagasi nad sinna ei

saanudki.

Ilusa looduse ja maastiku tõttu on saar 2002.aastast rahvuspargi osa.

Mereäärne tee meenutas Eestit. Loorberipuud tõid meid aga Galiciasse

tagasi.

Aitäh Luis ilusa päeva eest!

Kalakesed. Pildile klõpsates avaneb video ühest kalakesest.

Läheme teele

Rähni maja

Eelmise sajandi algul pidid Cortegatal elanud inimesed oma kodud maha jätma, sest saarele taheti ehitada kuninga suveresidentsi. Varemed meenutavad kadunud aegu

Cortegata mets

Sõnajalad

Vaade Cortegata saarelt

Sobilik teekatte materjal

Cortegata stiilis puuvedu

Metsalused lillekesed (Glandora prostata)

19.05.2024

Laupäev oli meil kõva praktikapäeviku täitmise

päev. Pildid olid ka üle vaja vaadata ja

mittesobivad arvutist minema visata. Ilm oli

kohutav, käisime vaid korra all poes süüa ostmas.

Pühapäev oli meie praktika jaoks väga tähtis päev.

Nimelt käisime palverändurite sihtpunkti

Santiago de Compostelat külastamas. Linn ise

polnud suurem asi. Aga matkarada mida me

läbisime oli küll suurem asi.

Kõrgused polnud nii suured, kui eelmisel

pühapäeval Vilagarcia de Arousa lähedal tehtud

matkal.

See matk pakkus toredat avastamisrõõmu. Hariliku

kastani muna ümbert ära tulnud siilikesi,

ei saa kuidagi võrrelda hobukastani teravate ümbristega.

Leidsin ka esimese normaalse mütsiga tammetõru hariliku tamme alt.

Siinseid tammitõrusid kiusab üks putukas, kes neist teeb suured ebardlikud

munad. Eukalüptipuud ja loorberipuud, need on minu lemmikud. Milline

mõnus lõhn, tõmbad kopsud lõhna täis ja ergas meel on kohe tagatud. Erilisi

linnukesi kohanud pole, kodulähedased linnukesi siinmail kohata ja kuulata

on ikkagi tore. Teel kohatud hernehirmutised oli ka tore leid.

Laupäeva õhtul kella üheni kestnud muusika kõlas ka pühapäeval. Kirjutasin

Aliciaga, tuli välja, et olime mahamaganud linna kõige tähtamad pühad.

Pühapäeva öösel läksin ikkagi seda möllu linna peale vaatama. Väga vahva oli.

Isegi väikesed lapsed olid kaasa võetud. Inimesed laulsid kontserdil kaasa.

Samme sai liiga palju tehtud 24 000. Eelmisel pühapäeval olime Janaga teinud

üle 25 000 sammu. See võib saada harjumuseks.

Tee kulges oja kaldal

Hernehirmutised

Pargitee tammedega

Harilik kastani munakoor

Anogramma lepthophylla. Järjekordne sõnajalg

Santiago de Compostela katedraal

Ilus fuksia matkaraja ääres

Luuderohust kardinad

Pidurüüs Vilagarcia de Arousa

Pühajärve jaanitulel esineb sotsiaalmeedias populaarse loo "Pedro" autor. Sellelgi kontserdil kõlas see laul.

20.05.2024

Jällegi üks ülimalt vahva päev.

Ciesil oli päikseline ilm.Väike armas giid Bea oli koha sissevõtnud

infomajakeses. Ta sarnases neljapäeval Ciesil olnud Martaga. Valisime

majakesest mõned targad raamatud meie avastamisretke toetama. Seejärel

asusime Janaga avastama saare teist poolt, kuhu eelmine neljapäev ei

sattunud.

Soe ilm oli välja meelitanud suures koguses sisalike.

Kui inimesi oli vähem siis julgesid ka linnud valjemini laulda. Esimesed

inimesed julgesid juba vette ujuma minna. Üritasime leida haruldast

luitetaime, mis ainult Ciesil kasvab, ei leidnud. Minu lemmik loorber lummas

oma lõhnaga. Ilus mets, imelised vaated, suured kivid ja kaljud. Poseerimise

õppetunni saime ka. Me Janaga paistame nii tõsiseltvõetavad inimesed välja,

meie poole pöördumine pole haruldane.

Sellel matkarajal mida me seekord läbisime, oli prügi märgatavalt vähem kui

saare kõrgemasse punkti viival rajal. Ühe lõigu teest oli ära lõhkunud metsa

hooldav traktor, seal oli väga porine ja vesine. Kuivema jalaga sai üle

suhteliselt järsu nõlva äärest kiitsakast rajast.

Meil Eestis on kombeks ütelda, et kaugusesse vaatamine lõdvestab silmi.

Siin arvuti taga on seda üpris kerge teha. Vaatad aknast välja, kaugel meres

olevaid mägesid ja teed aga tööd edasi.

Lilleke rannal. Armeria pungens

See infotahvel võib kellelegi jala peale kukkuda

Sajajalgsel oli vaja ...

Rannailm

Jänesesaba

Tundmatu sisalik

Looduse poolt tehtud taies

Imelised seemned

Sisalik kivil

Harilik sininukk

Putked meeldivad putukatele

21.05

Teisipäeval Vigos rahvuspargi külastuskeskuses.

Hommikul otsustasime, et rongijaamast külastuskeskusesse minnes google

abi ei kasuta. Kuna olime juba tükk aega tahtnud endale rõdule lilli osta, siis

google eiramine aitas meid selles väga. Leidsime lillepoe, kus olid ilusad

belargoonid. Meil on rõdul üks umbrohu kasvatamise pott, mis vajas hädasti

ühte taime.

Jõudsime oma lillega külastuskeskusesse. Seal küsiti,et kas on kingitus.

Ei olnud. Kingituseks oli see lill liiga odav ka. Kingitused on meil

külmkapis.

Praktika kestis täna pool päeva.

Meile juba tuttav Marta rääkis meile

talvistest tegemistest lastegruppidega. 3-6 aastastele oli tore mäng kuidas

kormoran mõtleb, et ta on kana ja hiljem krabi abiga saab teada, et on

kormoran ja läheb nende seltsi elama.

Samuti olid vahvad korvikesed, kus oli iga saare kohta iseloomustavat

materjali,

Kalapüügimäng magnetiga, kus pidi metallist pudelikorkidele kleebitud

erinevate saarega seotud loomade, kalade, taimede, puude pilt püüdma ja

pildi peale õigesse kohta paigutama.

Erivate rollimängude jaoks olid varuks mütsid.

Mänge oli veel teisigi. Mitmed mängud mängisime kõik koos läbi. Need

vahvaid ideid tuleb kindlasti ka edaspidi kasutada.

Kõik need mängud olid tehtud väga odavalt. Programmid lastele on, aga raha

selle jaoks ei eraldata.

Teine vähe tõsisem näitus oli aga mereprügi teemaline. Suvel rahvuspargis

töötanud vabatahtlikud olid kõikvõimaliku prügi paigutanud erineva kujuga,

metallvõrgust tehtud, mereeelukaid imiteerivatesse vormidesse.

Samuti avaldas mulle tugevat muljet raamat, kus olid pildid ja jutt

erinevatest koobastest rahvuspargi alal. Nende uurimisest ja avastamisest.

Kindlasti on rahvuspargis ka avastamata koopaid.

Rahvuspargi leheküljelt https://illasatlanticas.gal/es/el-parque/biblioteca

saab endale pdf failina alla tõmmata endale huvitavaid raamatuid.

Väga, väga põnev koht.

Mäng, mis on tehtud pudelikorkide ja magneti abiga.

Cortegata, Cies, Ons, Alvora; neli saart ja neli korvi

Kormoran arvas, et ta on kana. Krabi abiga saab ta kormoranide kolooniasse. Etenduslik mäng kõige väiksematele.

Õpime galeegi keelt. Pildil majakavaht.

22.05

Ilmad on nagu on. Giidid olid täna Vigos kontoris.Meil Janaga anti tore

ülesanne; aidata tõlkida rahvuspargi lehekülg galeegi keelest inglise keelde.

Esialgu tundus meile plaan hullumeelne. Tõlge oli meil arvutis olemas.

Kopeerimine ja pasteerimine ka selge. Lähemal vaatamisel ja harjutamisel

saime tööga hakkama. Lõunaks oli töö meie jaoks tehtud. Asusime ilusat Vigo

avastama.

Õhtul käisime veel vaatamas Santa Ritale pühendatud rongkäiku.

Santa Rita on Vilagarcía de Arousa patroon. Santa Rita on laialdaselt austatud

ja tuntud kui võimatute põhjuste patroon, mistõttu on ta populaarne tegelane

nende seas, kes otsivad jumalikku sekkumist rasketes olukordades.

Selles rongkäigus on esiplaanil San Roque.San Roque austatakse kui katku ja

haiguste eest kaitsjat ning ta on oluline tegelane paljudes katoliiklikes

rongkäikudes Hispaanias.

Vilagarcía de Arousas austatakse Santa Ritat iga-aastase festivaliga. Santa

Rita püha päev on 22. mai ja seda tähistatakse erinevate religioossete ja

kultuuriliste sündmustega. Tähistamised hõlmavad tavaliselt pidulikku missat

tema auks, protsessioone ja erinevaid pidustusi, mis toovad kokku kogu

kogukonna.

Tants ja trall ei lõpe siin enne kella ühte öösel, see on kohutavalt väsitav. Kui

ühtlase müra taustal ehk jääkski magama, siis tugevat vedurivile meenutava

heli peale ärkad kindlasti ülesse. Kõigile kes noolemängus, õhupüssi laskmises

või mõnes muus mängus võidavad, lastakse aga vedurivilet. Linn on rahvast

täis, väikesed lapsed kõikjal kaasas. Osatake pidutseda.

Põgenikele pühendatud mälestusmärk Vigos,, meenutas mulle Puise rannas olevat mälestusmärki.

Üllatav kalaroog. Väga maitsev, järele jäi ainult lesta selgroog.

Suured ja mürarikad pühad

Rongkäigu alguses puhutakse torupilli ja lüüakse trummi

San Roque

Santa Rita

23.05

Neljapäeval olime Janaga Cortegatal. Rahvuspargi töötaja Victor viis meid

hommikul enne kella üheksat saarele.Tervet ringi seekord saarele peale ei tee.

Kükitamine tuleb meil päris hästi välja. Ilm on ilus. Sääski, parme, kihulasi

siin ei ole.

Rand jääb seekord külastamata.

Poole kaheks oli meil see lõbu juba läbi.

Hommikuse mõõna ajal avanes meile tore vaadepilt. Cortegata ja sadama

vahelisel madala veega alal käis paatide ja vees käivate inimeste kaasaabil

kiire saagikoristus. Mõõna ajal saaks sadamast vabalt jalgsi Cortegatale.

Meie kursusel on lähenemas juuni algul taimeeksam, meie Janaga kahjuks

sinna ei jõua. Üritasime siis saarel taimi tundma õppida. Eestis kasvavaid

taimi hulganisti siingi näha.

Loorberid, eukalüptid, kodused männid ja tammed, meilgi kasvava hariliku

kuslapuu sugulane väänlev kuslapuu,viirpuu, paakspuu, pajud, harilik kastan.

Kanarbiku asemel kasvab siin eerika. Suured väljad on täis tervisele kasuliku

astelhernest.Teine kollaste herneõitega metsa all kasvav on luudpõõsas.

Läbimatu võserik. Liivane rand mida on ääristamas männid. Cortegata saare

loodus meenutab Eestimaiseid rannaäärseid alasid.

Seekord saarele ringi peale ei teinud. Asusime kohe rannas taimi uurima.

Nõgese tundsime ilma määramata ära.

Randköömen

Mere saialill

Haisev kurereha

Põõsasmurakas

Maavitsaline. Solanum chenopodioides

Kartuli sugulane

Haisev õlelil. Väärt taim, kui selle taime vesilahusega oma nägu pesta, siis ei pääse kurjad vaimud sind kimbutama

Tuberaria guttata

Mardikas Cicindela campestris

Väikesed loorberipuud

Teelehe mosaiikliblikas.

Väike mänd

Mirador Onsil

24.05

Reedel rongijaama jõudes, nägime Martat, kes sõitis sama rongiga

Vigosse tööle. Tema oli esimene inimene , kes meile Ciesi saart

tutvustas. Samuti tegime me temaga koostööd rahvuspargi lehekülje

tõlkimisel.

Monicaga kohtusime Pontevedra rongijaamas. Ta on väga asjalik inimene.

Hoolitseb pidevalt, et me Janaga ikka õigeaegselt õigesse kohta jõuaks.

Esmaspäeval pidime iseseisvalt jõudma sadamasse laeva peale. Enne

laevale minekut piletkassast läbi minema ja laskma piletid välja printida.

Polnud raske, saime hakkama. 15 minutit enne laevale minekut tuleb ta

aga ikkagi sadamasse, et olukorda kontrollida. Rahvuspargi

külastuskeskusest sadamasse saab paari minutiga, seega polnud talle see

raske ettevõtmine.

Sõidame rahvuspargi autoga sadamasse. Sõit sadamasse võtab aega pool

tundi. Sadam asub Buesus. Seekord on sihtkohaks Onsi saar.

Piratasdenabia on laevafirma mis viib meid Onsile, eelmistel päevadel on

ta meid viinud Vigost Ciesile. Merel olemine võtab aega poolteist tundi.

Onsi saarele meie

kodu juurest saab kahe ja poole tunniga. Päris aeganõudev ettevõtmine.

Sadamas infopunktis tervitab meid Bea. Bea on tuttav meile Ciesi

külastusest. Tore on näha tuttavaid inimesi.

Valisime saarega tutvumiseks 6,2 kilomeetrise matkaraja. Palju inimesed,

kes saari külastavad, on üllatunud saarte suurusest ja radade

pikkustest.Suudan vahepeal Jana ära kaotada. Meil on erinev tempo. Ta

tahtis vett, aga ei võtnud kohe.Igajuhul pani see mind pisut muretsema.

Saarel elab aastaringselt 9 inimest.Onsil on pikk ajalugu. Leitud on keldi

ja roomaaegseid jälgi.Saarel on on olnud linnus ja näha on endiseaegsete

linnusemüüri varemeid.Rikkalikult on erinevaid loomi ja linde.

Yuccade elujõud

Kahepaiksete heaolule on Onsil ka mõeldud

Liigirikkus

Mardikas Oedemera atrata ja teelehe mosaiikliblikas

Sinitiib

Kaelustäks

Soojema ilmaga on sisalikud väga kärmed. Kaameraga on neid raske tabada.

Madu Onsi saarelt.

Onsi ja Sálvora tuletornivahtideks on ühe ja sama pere liikmed.

Sálvora. Kui sinna praktika ajal saaks, oleks kõik peamised saared käidud.

26.05

Laupäevane päev läks piltide ja praktikapäeviku kirjutamiseks.Hommikul käisin

turul. Plaan oli minna väiksele matkale. Siis hakkas jälle vihma sadama ja see

plaan läks vett vedama.

Pühapäeval oli ilm ilusam. Meie Janaga rohkem puhanud. Kui on tehtud plaan,

siis tuleb see ka ellu viia. Matk kodu lähedal olevaid, tuhandete aastaste

vanuseid, kivijooniseid (kaljujooniseid) vaatama.

Petroglifos dos Ballotes oli meie plaanide sihtpaik. Mööda

tänavaid sihtpunktini ja siis mere äärest tagasi, kokku umbes 7 kilomeetrit.

Iga kord, kui me oma matka oleme ettevõtnud, on meil tulnud arusaamatusi

teekonna valikul. Esimesel

korral saime ilusad vaated selletõttu, teisel ja nüüd siis kolmandal korral ei

pidanud kitsukest teekest õigeks tänavaks. See kitsuke tänav oma aiamaade ja

koduse söögilõhnaga oligi selle matka kõige suurem vaatamisväärsus.

Pildistasime teeääres kasvavaid taimi. Läksime ikka ülesse kõrgemale ja

kõrgemale.Vaated merele ja mägedele olid ilusad. Lõpuks jõudsime kivideni.

Otsisime, mis me otsisime Janaga kividelt ringe, täpikesi ja kitsekesi, tulemus

oli väga nadi. Üks kandiline kujund aimatavate jalgadega. Kivid on ja pildid

kus mis kujund asub on, meie aga ei näe.Hale lugu.

Tagasiteel ostsime maiustamiseks kasti mureleid. Oli juba pealelõunane aeg,

meil olid kõhud tühjad. Esimeses söögikohas öeldi, et neil on kõik

reseveeritud ja teises kohas öeldi, et neil köök töötab ainult neljani.

Kõrvalauda toodi ilmselgelt hõrgutav ja maitsev söök ja meie pidime leppima

klaasikese veiniga.Jäime natuke hiljaks. Tusatuju päästis rannas ujuv delfiin.

Laupäeval toimusid lahel purjetamisvõistlused

Passioni õis

Passioni viljad

Maikuised gladioolid

Ristikhein

Käbihein

Kare mõrkjas.

Õhuline noor akaatsia

Siit on tõesti näha, et midagi on näha

Tahvel, kus need salapärased kaljujoonised asuvad

Kiviväli

27.05

Vahva päev Luisi ja väikeste lastega Cortegatal.

Juba eelmine kord pani mind imestama saarele saamise korraldus, Ühe paadiga

tuuakse 10kaupa inimesi saarele. Seekord võttis see aega poolteist tundi.

Luis ja tema jutud, tegevused on väga vahvad. Kurjast kuningast Alfonsost,

kive söövadest puudest, looduse hoidmisest, lõhnade nuusutamisest, tamme

peal oleva sambla paitamisest ja paljudest muudest põnevatest asjadest ja

teemadest viivad helgesse lapsepõlve.

Lapsed olid väga vahvad ja tragid. Tegemist oli lasteaia lastega, mõned päris

pisikesed olid kolmesed, teised pisut suuremad.

Retke alguses tutvustasime ennast Janaga. Esimeses punktis sain tutvustada

lastele rähni. Kui lapsed rannas luubiga liiva vaatasid, näitas üks tüdruk

mulle, missugused teemandid tal luubi all on. Üks poiss aga küsis, et kas ta

võib merikarpe koju viia. Siit saarelt aga ei tohi midagi endale taskusse pista

ja koju viia.

Pärastpoole võttis pisike Laura nimeline tüdruk mul käest kinni ja rääkis mulle

kellega koos siin kõnnime, mida ta joonistada oskab ja kuidas tuleb loodust

hoida. Lõpupoole olid lapsed päris väsinud, 3.2 kilomeetrit kõndimist on vist

maksimum mida sellises vanuses lastega julgeks teha.

Kindlasti jäi veel meelde, et kui kunagi midagi sellist tegema hakkan, siis

peab korralik kiletatud mapp piltidega kaasas olema.

Rohevint

Jäljed liival. Saarel elavad kitsed, küülikud ja metssead.

Eestimaist värvi linavästrik. Hommikul promenaadil kohtasin tumedamat värvi linavästriku, kellel oli tiibade alune tumedamat telliskivi värvi

Triiplutikas.

Mängurõõm

Lastega teel

Luis räägib kurjast kuningas Alfonsost.

28.05

Seekord jällegi Cortegatal.

Lasteaia- ja koolilaste väljasõite saarele korraldab ettevõte “Corticata”.

Selle ettevõtte juhi, Luis Ángel Gómez Suárezega, oleme juba kaks korda tema

juhitud retkedel osalenud. Esimesel korral olid saarel vanemad inimesed ja

teisel korral lasteaialapsed. Mõlemal korral oli tema retke läbiviimist hariv

jälgida. Kogu tema jutt ja tegevused olid hästi üles ehitatud ning ta oskas

ühtemoodi hästi suhelda nii vanemate kui ka päris pisikeste inimestega.

Seekordne teejuht oli Gema Rodríguez Mollinedo. Gema on naine. Retkele olid

tulnud teise, kolmanda klassi õpilased. Lastel kippus tähelepanu kiiresti

kaduma, tekst mida kuulata oli keerukas ja pikk. Meie jaoks Janaga aga päris

huvitav. Eelmise päeva mängulisust selles retkes ei olnud. Õpetajad lapsi

korrale ei kutsunud. Giidil oli päris keeruline neid hallata.Vahva oli vaadata,

kuidas üks poiss vaimustus loorberilõhnast ja siis teistele ka näitas, kuidas

kuivanud loorberilehte kahe peopesa vahel puruks hõõruda ja siis käsi

nuusutada. Kuna lastele oli räägitud natukese aja eest kormoranidest, muutus

ka sinikaelpart nende silmis kormoraniks.

Üpris lähedal toimetas siidhaigur.Linnulaulu oli kuulda palju. Uueks leiuks oli

lääne-pöialpoiss. Imearmas linnuke, keda tahaks väga pildi peale saada.

Teised linnud olid aga kõik Eestiski teada ja tuntud. Punarind, rohevint, suur

kirjurähn,käblik, tutt-tihane, mustpea-põõsalind ning kruugutav tuvi.Teest

roomab üle vaskuss.

Vahva avastus on ka minule kivise ranna ääres kasvas ahtalehine saar. Esialgu

märkan ainult pisut kibuvitsa meenutavat põõsast ja siis avastan, et kogu see

laste kamp mahub suure ilusa laia võraga saare alla kenasti ära. See pisike

põõsas on kasvanud selle suure saare seemnest.

Iga korraga avastad erinevaid asju, tore on käia korduvalt ühes ja samas

kohas. Vaadata,kuulata erinevaid giide. Kohtuda erinevate inimestega.

Nii saamegi üle vee. Taamal sadam, kust teekond algab.

Euroopa Liidu rahadega tehakse korda Cortegatal asuv kabel. Kunagi asus selle kõrval haigla, kus palverändurid abi said.

Cortegata kabeli ees asuv rist.

Järjekordne sisalik. Kollaka triibuga sisaliku pole ennem näinud

Kodutunne

Igal linnul oma kivi

Ahtalehine saar

Saarepuu on keskne tegelane

Ikka veel samblike kütkes

Siidhaigur

See nüüd küll kormoran ei ole. Keegi lastest hüüdis, et vaadake kormoran.

Väsimus

29.05

Seekord siis Rita juhtumisel Cortegatal. Samuti juhib ta organisatsiooni, mis

toetab naisi kaluri töös “Naiste mereandide kasvatajate ühing”.

Lastega on kaasas kaks õpetajat. Võrreldes eelmise päevaga tegelevad

õpetajad laste korrashoiuga märgatavalt paremini. Giidil on oma tööd teha

tunduvalt lihtsam. Lapsed tahavad kuulata legende saarest. Neid on palju.

Endalgi on tore kuulata. Tore oli kuulata giidi juttu raist. Üks lastest arvas,

et rai on ohtlik, kuna ta on väga radioaktiivne.Merekohina ja linnu laulu

kuulmine oli ka tore.

Siinsed giidid ei ole rääkinud eriti lindudest. Mõnikord, kui mõni linnuke jääb

pikemaks ajaks laulma, võiks ju ikka mainida, kes ta selline on. Kormoranidest

ja kajakatest räägitakse, metsalindudest mitte.

Retkel on peatuspaigad järgmised: putukate hotell, metsas asuvate inimeste

eluasemete varemed, kiviaiaga metsatee, rand, kust mõõna ajal saab kuiva

jalaga mandrile, ilusa merevaatega rand ja sealsamas kõrval asuv tähtkujude

määramise kaart, loorberilõhna nuusutamine metsalagendikul ning kivine rand,

kus saab vaadata kaugel meres olevat suurt kivi. Lastel on kaasas luubid,

millega saab teekonnal uurida näiteks samblikke, liiva,lehti, puukoort ja

teokarpe.

Lõunaks on matk läbi. Päike soojendab juba palavalt, ja lapsed lähevad merre

ujuma,kuigi meri ei ole eriti soe. Meie Janaga ootame aga vilus paati ja

räägime pisut teiste giididega juttu. Enne kella nelja tuleb paat meile järele,

ja paari minutiga oleme juba teisel kaldal.

Paracorymbia stragulata toitub erinevate lillede õietolmust. Selle esinemine on tihedalt seotud männimetsadega, kuna vastsed toituvad selle lagunevast puidust.

Tore giid Rita

Saagikoristus sai läbi

30.05

Seekord on retke juhiks Marina. Lapsed on umbes 12 aastased. Väga tore

grupp koos toreda õpetajaga.

Minul kulus täna põhirõhk pildistamisele.Enne matkale asumist näeme

Janaga kuidas haigur kivi peal saaki ootab ja siis kala kätte saab. Kell pool

üksteist algab kolmekilomeetrine matk mis on veerand üheks juba läbi. Väga

kiire matk ümber saare.Lapsed kuulavad giidi hoolega. Giidi küsimuse peale

samblikudest vastab üks poistest, et samblikud kasvavad seal kus on meri

lähedal. Samuti on tore näha juba mitmendas grupis, kuidas poisid retke

lõpuks mõne roika endale kõndimisel toeks on võtnud.

Läheme teele

Varemed ja mänd

Marina lastega

Cortegata rannal olev rist

Teekond läbi metsa

Balm-leaved figwort. Scrophularia scorodonia Eestikeelset vastet ei leidnud

Lamav naistepuna

Mürgine igihaljas põõsas. Flax-leaved daphne Daphne gnidium

Jaanipäev on lähedal

Vajalik tugi peab alati kaasas olema

Lilled, heinamaa, päikesepaiste

Cistus inflatus

Kanepilind

31.05

See töönädal on siis läbi.

Tänased sõbrad olid meil kolmeaastased. Tervet kolmekilomeetrist ringi

me nendega läbi ei käinud. Õpetajad said nendega hästi hakkama, ainult

üks viripill oli nende hulka sattunud. Kuivanud loorberilehe purustamine

peos ja siis pihkude nuusutamine meeldis kõigile. Luupidega rannas liiva

ja merekarpide uurimine pani ka lapsed elevile. Igavesti vahva päev oli.

Luis on fantastiline giid. Ta suhtleb hästi nii vanemate inimestega, kui ka

päris pisikestega. Ta on giid ja näitleja, mõlemad tulevad tal väga hästi

välja.Seekord saime lastele tutvustada putukahotelli juures erinevaid

putuka nimesid eesti keeles, rähni pilti näidata ja tutvustada ühte

linnukest, kelle nimi on pöialpoiss (niño enano) eesti keeles.

Peale matka tegid Luis ja Gema veel lastele teatrit. Oli tuuline ilm ja

teatri tegemiseks vajalikud asjad kippusid lendu minema. Rasked kivid

aitasid asju paigal hoida.

Corticataga on meil veel plaanitud kaks päeva tegevusi. Kolm päeva

rahvuspargis on samuti veel.Pühapäeval lähme linnuvaatlust tegema

Pontevedra lähedale. Siis ongi juba laupäev ja meie Erasmuse+ praktika

ongi läbi.

Emane kanepilind

Siidhaigur

Saaki jahtimas

Kaldapealne võserik. Astelherne põõsastest ei taha keegi läbi minna

Cortegata saarel olev hotell putukatele.

Vaskussil võivad jalad olla

Legend, et puud söövad kive, on näha pildil. Aga kas nad ka lambaid söövad, see on kahtlane.

Mereoder.

Gema ja Luis

Näitemäng piraatidest ja loodushoiust.

01.06

Täna on Jana sünnipäev.

Laupäevane pärastlõuna A Coruñas, linnas, mis asub meie kodust

tunnise

rongisõidu kaugusel. Lähme sünnipäeva puhul veidi veini jooma.

Külastame suurepärast Aquarium Finisterraed, kus saab näha kalu

ja hülgeid. Akvaariumis toimub ka ookeanielust inspireeritud

mereelukate näitus. Üks nurgake on pühendatud Jules Verne’ile.

"20000 ljööd vee all"raamatuillustratsioonid katavad kolme

seina.Peame kindlasti üles otsima ka Jules Verne'ile pühendatud

ausamba Vigost, mis asub sadama lähedal, kust me Cíesi saarele

läheme.

Akvaariumi taga, poolsaare tipus, asub Heraklese torn. See

tuletorn, mis

on ka A Coruña vapil, on pea 2000 aastat vana ja töötab siiani.

See näitab valgust kuni 23 meremiili kaugusele ning plingib iga

20 sekundi järel.

Käime läbi ka María Pita väljakult.Väljaku keskel on ausammas

mis on pühendatud María Pitale. María Pita (1565-1643) on

tuntud kangelanna, kes kaitses A Coruña linna 1589. aastal

Inglise Armaada vastu.

Tema täisnimi oli María Mayor Fernández de Cámara y Pita. Ta

sai kuulsaks oma vapruse poolest piiramise ajal, kui ta tõstis

kaitsjate moraali pärast seda, kui inglased tapsid tema abikaasa.

Tema otsustav tegu tappa inglise ohvitser ja juhtida

vasturünnakut aitas tõsta Hispaania kaitsjate moraali

ja mängis olulist rolli sissetungijate tõrjumisel. Teda peetakse

Hispaania ajaloos vastupidavuse ja julguse sümboliks.

Linna avastamiseks jäi aeg lühikeseks, tahaksin sinna kindlasti

tagasi minna.

Sünnipäevalaps Jana

Lillepeenras olev kell näitab ka päriselt õiget aega. Uskumatu.

Kunst ja sadam sobivad hästi kokku

Midagi lõbusat mereprügist

Fantaasiamaailm

Akvaariumis ujuvad kalad, Pildile klõpsates näete neid ka päriselt ujumas

Tõeline nauding

Heraklese torn

dt
02.06
Pontevedra lähedal linde kuulamas.Pühapäeval oli meil Janaga

suurepärane võimalus osaleda koos Luisiga toredal peredele suunatud

üritusel. Juhendajaks oli meie praktikajuhendaja Luisi sõber ornitoloog

Saba.

Üritus tõi kokku peresid Pontevedrast. Matk toimus paar kilomeetrit

Pontevedrast väljaspool, looduskaitseala matkarajal.

Esialgu kulges tee läbi kauni metsa, kus saime kuulata erinevate lindude

laulu. Kuulda oli mitmete Eestis tuntud lindude, nagu käblik, rohevint,

punarind,rasvatihane, mustpea lehelind, sabatihane, must tihane, must

rästas, suur kirjurähn ja tuvid. Kõrgemal oli kuulda ka kullide hõikeid

ning haruldast linnuliiki, sardinian warbler (Sylvia melanocephala), keda

Eestis ei leidu. Lisaks saime kuulda pistriku hõikeid. Jutuks tulid ka

öökullid, keda küll sel korral ei kuulnud. Arutleti selle

üle, et linnud laulavad metsas ilusamini kui linnas. Samuti rääkisime

lindudest, keda saab rääkima õpetada, ja teistest, kes õpivad ise

erinevaid hääli tegema.

Ülesmäge rühkides jõudsime peagi imelist vaadet pakkuvasse kohta. Seal

avanes 360-kraadine panoraamvaade kümnete kilomeetrite kaugusele.

Maakividega piiratud vaateplatvorm pakkus lastele suurt huvi ja rõõmu,

eriti seetõttu, et seal oli mitmeid liblikaid. Minul tekitas laste trallimine

selles suhteliselt ohtlikus kohas pisut ärevust, kuid lastevanemad, kes on

mägedega harjunud, ei paistnud muretsevat. Pärast kaunite vaadete

nautimist alustasime tagasiteed mäest alla. Tee ääres, laugel nõlval, oli

puhkeala laudade ja pinkidega.

Puhkealal algas laste jaoks eriti põnev tegevus – linnupesakasti

ehitamine. Kõik vajalikud puidust osad olid kenasti välja lõigatud ning

haamer ja naelad olid vabalt kättesaadavad. Üks isa arvas, et pesakasti

ülemise osa paneb ta naelte asemel hoopis hingedega, et oleks võimalik

kasti ka sisse piiluda. Mina kasutasin aega ümbruse

uurimiseks ja pildistamiseks. Eriliseks tegi selle koha arvukalt kasvavad

akaatsiad, mis pakkusid kauneid vaateid ja lisasid matkale omapära.

Ilm oli päikesepaisteline. Pühapäevane hommikupoolne jalutuskäik lõppes

poole ühe paiku.

Kokkuvõttes oli see suurepärane päev koos toredate inimestega.

Lycaena alciphron. Manto de púrpura.Eelistab elupaigana mägiseid alasid niisketes kohtades, ojade, rohumaade ja lammaste läheduses.

Siin toimub midagi põnevat

Noor akaatsia

Vana akaatsia. Eukalüptid tagaplaanil. Esimene kord praktika jooksul, kus kohtame rohkelt kasvavate akaatsiatega metsa.

Kruusakarjäär mäe küljel

Mäe küljel leian kasvamas paakspuu

Lilleke rohus

Retke lõpuks valmib linnukese pesakast.

03.06
Hommikune retk Pontevedrasse algas veidi närviliselt, kuna avastasin

piltide vaatamisel, et kaamera läätsele oli sattunud mingi sodi, mida ma

ise eemaldada ei suutnud. Vaja oli spetsialistide abi ning mul õnnestus

leida sobiv koht vaid 15 minutilise rongisõidu kaugusel Pontevedras.

Interneti arvustuste põhjal valisin välja Tecnifoto, mis osutus

suurepäraseks valikuks ja päästis mu närvid, tehes kaamera kiirelt korda.

Pontevedra linn ise oli väga ilus, kuid avastamiseks jäi mul kahjuks

vähe aega.Otsustasin siiski otsida üles raekojaplatsi läheduses oleva

papagoile pühendatud kuju. See lind oli aastaid elanud selles kohas ja

toonud rõõmu paljudele inimestele.

Kuju otsingud ei osutunud edukaks, kuid jõudsin siiski linna peaväljakule,

mis jättis mulle väga hea mulje.

Ülejäänud päeva veetsin piltide töötlemisega. Hommikune kiire

linnaseiklus oli küll lühike, kuid täis meeldivaid hetki ja muljeid.

Pontevedra peaväljak

Uhke Pontevedra haigla

04.06

Giidid kellega me Cortegatal koos oleme tööd teinud.

Rita

Maria

Luis

Gema

Marina

Ana

Pärast ühepäeavast puhkust läksime uuesti Cortegatale. Enne saarel

minekut toimusid lastele erinevad mängud rannal. Mul paluti seda

tegevust pilditada ja pildid Corticata firmale saata. Milline au.

Matk oli sellel korral lühike. Lühike sissejuhatus rahvuspargis

käitumisest, putukate hotell ja loomad Cortegatal, Cortegata ajalugu ja

varemed, muinasjutt kuidas puud kive söövad ja viimane punkt rannal,

teemaks meri.Üks poiss teadis Eesti lipu värve; sinine, must ja hall.

Pärast matka võis minna ujuma ja lihtsalt rannas peesutada.

Kes saab esimesena rätiku

Töömehed taustal

Rõõm

Võitsime

Cortegata rand

Käbliku poeg

05.06

Pontevedra rongijaama tuli meile autojuht vastu, et mind koos Janaga

viia Bueu sadamasse,kus me Onsile saime. Õhtul oli ka kenasti kohe

vastas ja viis meid tagasi rongijaama.

Onsil olime teist korda. See sama laev,mis meid Onsile tõi, viis suure

grupi vanemaealisi inimesi Salvoral. Laevas tekitas see kadedust, sest

meilegi oli võimalusel lubatud sinna saarele saada.Sadamas saime aga

teada,et see oli tellitud reis ja tusatuju lahtus.

Sellel korral oli laev puupüsti täis. Salvoral käinud inimesed, tulid ka

mõninga aja pärast Onsil. Inimesi oli palju, aga kui matkarajale lähed, on

inimesed kõik kuhugi kadunud, et üle 10 inimesi matkarajal vastu tuleb,

seda juhtus vaid paaril korral.Ilm

oli seekord mõnusasti soe. Soe oli väljameelitanud hulgaliselt sisalike,

kes meid pidevalt ehmatama panid,nad jooksid ootamatult üle tee ja

ragistasid tee kõrval.

Enamast olime kuulnud siinmail Eestis tuntud linnukesi. Nüüd siis kõlas

kateissugust laulu.Viiruline vööt-lind (Zitting Cisticola);

(Curruca melanocephala)

Sardinian Warbler; Euroopa kaelus-täks (Europen Stonechat) ja Ibeeria

lehelind (Iberian chiffchaff).

Eriti hästi jäi just meelde linnuke inglisekeelse nimega Zitting

Cisticola, sest tema hääl oli vali, ning nimi andis kohe aimu tema

tehtavast häälest.

Üks osa matkateest oli kinni, et suvisel ajal mitte linde häirida.

Hulgaliselt oli ka liblikaid. Enamasti kollakakasvalged liblikad. Mõned

ilusamad värvilised liblikad sain ka pildile.

Tee kulges esialgu võsa vahel ja hiljem sõnajalgade vahel, mille vahel

õitsesid härjasilmad, mida mõnes kohas oli väga suurel hulgal.

Saarel oli ka elanike, kes pidasid kanu, tegelesid poti-

põllumajandusega.Mõnest majast tuli mõnusat söögilõhna.

Tore väike saar, mille saab läbi käia ühe päevaga.

Eesti keeles juveelsisalik.

Sõnajalad kasvasid linnas ja maal, nende rohkus ja kasvukohad panid alatasa imestama

Lihtsalt ilus

„Külgetõmbe seadus“

Idüll

KIvitäks

Pararge aegeria - Speckled Wood. Tõlgitult täpiline puu

Small skipper (Thymelicus sylvestris)

Ilus majakene. Otstarve teadmata

Laulurästas

Kas kunagi veel Onsi saarele saab. Kes seda teab?

06.07
Jälle Ciesil. Algas see päev mõningase arusaamatusega saarele saamisega,

mis aga kiiresti lahenes.Selle arusaamatuse tõttu jäi meie päev saarel

kahe tunnivõrra lühemaks.

Rõõmsameelne Marta ootas meid juba informatsioonimajakeses.

Seekordne teekond viis meid alumise tuletornini.Inimesi oli sadamas

palju, ka telklaagri ümber käis vilgas tegevus.Mida kaugemale sadamast

ja telklaagrist, seda vähemaks inimesi jäi.

Jällegi suutis see saar meid üllatada. Kressiväli järsul kaldanõlval, laugud

kohe paar sammu kaugemal.

Saartel käies on kõige tüütumad tegelased kollasejalgsed kajakad.Nad ei

karda kedagi ega midagi. Vahivad sind sellise pilguga, et kui võimalus

oleks sööks sind ära koos naha ja karvadega.

Tuletorni juures istusime veide. Nautisime vaateid. Einestamise ajal

vahtis meid ülbe näoga kajakas.

Tagasiteel Vigos jäi tee äärde vahva pood, sealt sai Eestisse kaasa

ostetud mitmeid ilusaid asju.

"20 000 ljööd vee all" on Jules Verne'i kuulus seiklusromaan, Kapten Nemo kogus oma varanduse Vigo lähedal paiknevate Ciesi saarte lähistel uppunud Hispaania laevastiku vrakkidelt

Esialgu oli tugev kressilõhn ja alles siis märkasime kresse

Üheksavägine

Kõrged laugud

Sellist kogust härjasilmi polnud ma ennem kunagi näinud

Stiilne kuivanud mänd, käbidki veel küljes

Kormoran

07.06

Viimane praktikapäev Ciesil.Saimegi kõik Ciesi rajad käidud. Viimasel

päeval võtsime vabamalt. Sooja lubas kuni 30 kraadi. Õnneks ilm ikka nii

kuumaks läinud.Meie praktika kõige kuumem päev oli ikkagi, sooja 27

kraadi. Õnneks puhus mõõdukas tuul, mis tegi olemise talutavamaks.

Sellise ilmaga käivad inimesed rannas ja ujumas.Ookeani vesi oli karge,

sooja 14.8 kraadi. Tuul oli mere poolt ja tõi sooja vett randa, muidu

oleks veel külmem olnud.

Töö ennekõike. Enne randa

minekut nägin,et üks suunaviit on kohe kohe ümberkukkumas.

Määrasime mõningaid taim, aga seda kõige haruldasemat linaria

arenariat ma praktika vältel ei leidnud.Küll aga ajendas selle väikeste

õiega lille otsimine mind teisi väikese õiega lilli märkama ja määrama.

Praktika pikkus oli kuu aega. Selle aja jooksul

olid õitsema hakkanud erinevad taimed. Suurtes kogustustes võimsaid

lauke sai kaua imetletud. Samuti avastasime lusitaania kellukese, samast

kandist on pärit kurikuulus pirakas nälkjas.

Tervel saarel õitsesid suurtes kogustes härjasilmad.

Matkaraja ääres oli tehtud lageraiet innvasiivsete võõrliikide

tõrjumiseks. Suurele alale olid istutatud uued pisikesed istikud.

Teel kohtasime ühte tuvi, kellel olid mõlemad jalad rõngastatud.

Sooja ilmaga oli tee ääres palju sisalike, kelle krabistame ja ületee

jooksmine meid

ehmatama pani. Matkatee lõpupoole avaldasid meile tähelepanu

ebatavaliselt rohelised Monterey männid(pinus radiata).

Raja lõpuks olime jõudnud tuletornini.Sellel saarel juba kolmas, mille

juurde meie rada viis.

Viimasel päeval mul kaamerat kaasas ei olnud. Üritasin telefoniga

pildistada all lainetevahusel kivil istuvaid kormorane. See oli telefonile

liiga keeruline ülesanne.

Lõppkokkuvõttes ei näinud ma oma piltidel ainumastki kormorani.

Tehnika võit inimese üle.

Nii palju on ilusaid vaateid ja hetki mida tahaks jäädvustada. Aga see

pole lihtsalt võimalik. Hetkes olemine ja nägemine ning selle talletamine

kusagile ajusopidesse on ainus viis seda kogeda.

Päeva lõpetuseks väikesed kingitused rahvuspargi poolt. Ja

õhtul kohtusime veel Aliciaga. Tulime toredale järeldusele siinse rahva ja

eestlaste vahel, meil kõigis on viikingite verd. Selle pärast nad siin

kandis sellise heledama nahaga ja mõtlikumad ongi. Me sobisime siia

Vilagarciasse hästi, polnud harvad juhused, kui meilt teed küsiti.

Aitäh Erasmus+ selle võimaluse eest.