KALAD, JAHISADAM, PAADISÕIT
Meil on uuel õppeaastal uus aine. Kertu Kaljuveer annab meile mereturismi. Maht
on väike, sellest on küll kahju. Algus aga oli võimas. Natuke loenguid, siis juba
väljasõit Haapsalusse. lm oli meie esimeseks väljasõiduks mõnusalt soe.
Esimesena saime teada, Kalaparuni juures,
nippe kalade puhastamisest ja soolamisest. Kalad said varda otsa ja suitsuahju,
meie tagasitulekut ootama.
Järgmiseks retke sihiks oli Grand Holm Marina jahisadam. Sadamakapten tegi meile
väga põhjaliku ekskursiooni sadama territooriumil. Saime näha saunasid, Vip tuba,
vee peale ehitatud,soojade ilmadega renditavaid elumajakesi ja palju muud
huvitavat.Eraldi jutt oli veel õlireostuse tõrjumisest merest, mille juurde käis ka
praktiline tutvustus, kuidas seda tehakse.
Peale sadamaga tutvumist sõitsime paadiga Österby sadamasse.. Tutvusime sadama
ja sadamakohvikuga. Kohvikus oli ilus maalinäitus.Ühtlasi saime teada ka,et kahe
sadama vahel pakutakse veetakso teenust. Juttu tuli ka sellest, et kui inimesed
juba sadamas on ja kohvikut külastanud, võiks seal olla ka loodusgiidiga tehtava
retke võimalus.
Kella viie paiku olime me Haapsalus tagasi Kalaparuni juures. Kus meid ootasid
ahjukuumad suitsukalad ja Müüriääre pagari leib.
on väike, sellest on küll kahju. Algus aga oli võimas. Natuke loenguid, siis juba
väljasõit Haapsalusse. lm oli meie esimeseks väljasõiduks mõnusalt soe.
Esimesena saime teada, Kalaparuni juures,
nippe kalade puhastamisest ja soolamisest. Kalad said varda otsa ja suitsuahju,
meie tagasitulekut ootama.
Järgmiseks retke sihiks oli Grand Holm Marina jahisadam. Sadamakapten tegi meile
väga põhjaliku ekskursiooni sadama territooriumil. Saime näha saunasid, Vip tuba,
vee peale ehitatud,soojade ilmadega renditavaid elumajakesi ja palju muud
huvitavat.Eraldi jutt oli veel õlireostuse tõrjumisest merest, mille juurde käis ka
praktiline tutvustus, kuidas seda tehakse.
Peale sadamaga tutvumist sõitsime paadiga Österby sadamasse.. Tutvusime sadama
ja sadamakohvikuga. Kohvikus oli ilus maalinäitus.Ühtlasi saime teada ka,et kahe
sadama vahel pakutakse veetakso teenust. Juttu tuli ka sellest, et kui inimesed
juba sadamas on ja kohvikut külastanud, võiks seal olla ka loodusgiidiga tehtava
retke võimalus.
Kella viie paiku olime me Haapsalus tagasi Kalaparuni juures. Kus meid ootasid
ahjukuumad suitsukalad ja Müüriääre pagari leib.
LÕUNA-LÄÄNEMAA
Käisime koos esimese kursusega Lõuna-Läänemaal. Õpetajatest olid meil kaasas
Marje Loide ja Kaire Reiljan.Meie kursuse ülesanne on teha
giidtööd ja esimesene kursuse ülesanne on välja valida neile meeldivad etteasted.
Enne pikemaid retki saame alati Kaire Reljani käest nimekirja, kus igaüks saab
valida endale sobiva teema, mida tuvustada. Eelmisest aastast on meelde jäänud
tore giiditöö põdrakärbsest, sellel aastal seda nimekirjas ei ole. Kaire Reiljani
sõnade järgi on see aastaid olnud üks õpilaste lemmikteemasi.
Marje Loide ja Kaire Reiljan.Meie kursuse ülesanne on teha
giidtööd ja esimesene kursuse ülesanne on välja valida neile meeldivad etteasted.
Enne pikemaid retki saame alati Kaire Reljani käest nimekirja, kus igaüks saab
valida endale sobiva teema, mida tuvustada. Eelmisest aastast on meelde jäänud
tore giiditöö põdrakärbsest, sellel aastal seda nimekirjas ei ole. Kaire Reiljani
sõnade järgi on see aastaid olnud üks õpilaste lemmikteemasi.
Minu tööks oli tutvustada Salevere salumäge.Seda teemat uurides avastasin Peep
Ilmeti, kes on luuletaja ja loonud tekste ka paljudele tuntud lauludele.Ta on
aastakümneid töötanud ja elanud Matsalus.Pildil olev raamat, oli mul retkel kaasas
ja ma lasin sellel bussis ringi käia, et inimesed saaks retkel olles, läbi luule, aimu
Matsalu elust.
Ilmeti, kes on luuletaja ja loonud tekste ka paljudele tuntud lauludele.Ta on
aastakümneid töötanud ja elanud Matsalus.Pildil olev raamat, oli mul retkel kaasas
ja ma lasin sellel bussis ringi käia, et inimesed saaks retkel olles, läbi luule, aimu
Matsalu elust.
Kuna loodusest Salevere salumäel rääkis Pille, siis minule jäi Salevere ajalugu ja
paekivi.Korallriff, bioherm, linnus, kiviaiad, põllu ja karjakasvatus.
Eesti aluspõhja moodustav paekivi on täpsemalt pärit Ordoviitsiumi ja Siluri
ladestusest. Eesti rahvuskivi 1992. aastast.
Oli väga põnev päev, sai palju toredaid ja vajalike teadmisi.
paekivi.Korallriff, bioherm, linnus, kiviaiad, põllu ja karjakasvatus.
Eesti aluspõhja moodustav paekivi on täpsemalt pärit Ordoviitsiumi ja Siluri
ladestusest. Eesti rahvuskivi 1992. aastast.
Oli väga põnev päev, sai palju toredaid ja vajalike teadmisi.
VALGEJÄRVE MATKARADA
Eestimaal on palju märga ja vesist ala. Kooliga oleme jõudnud käia
Nõval,Silmal,Paralepas ja Haapsalus mere ääres ning Haapsalust üle mere Österbys.
Eelmisel aastal käisime Marje Loidega koos Õmma rabas,sellel aastal on sinna
ehitatud nii lai laudtee, et seal saab vabalt sõita ka lapsevankriga. Tee viib järve
ääres asuva majani.Viimati käisime Tuhu soos matkarajal.Eelmisesse aastasse jääb
retk Veskijärve äärde.
Nõval,Silmal,Paralepas ja Haapsalus mere ääres ning Haapsalust üle mere Österbys.
Eelmisel aastal käisime Marje Loidega koos Õmma rabas,sellel aastal on sinna
ehitatud nii lai laudtee, et seal saab vabalt sõita ka lapsevankriga. Tee viib järve
ääres asuva majani.Viimati käisime Tuhu soos matkarajal.Eelmisesse aastasse jääb
retk Veskijärve äärde.
See retk viis meid Valgejärve maastikukaitsealale tehtud
matkarajale.Õpetajatest on retkel Kaire Reiljan, Marje Loide ja Marko
Valker.Kohtumispaik on Järveotsa järve ääres paiknevas parklas. Järve kaldal
on piknikupaik. Järves saab käia ujumas ja kala püüdmas. Talvel hoiavad kohalikud
talisupluseks jääauku lahti.
Matkarada on väga vaheldusrikas. Erinevad metsatüübid, järved, soo, allikas ja soo
ääres kõrgem koht (oos) männimetsaga. Matkaraja pikkus 6.5 km.
Seekord on meil veel lisaüleanne matkarajal jälgida inimtekkelisi muutusi looduses.
matkarajale.Õpetajatest on retkel Kaire Reiljan, Marje Loide ja Marko
Valker.Kohtumispaik on Järveotsa järve ääres paiknevas parklas. Järve kaldal
on piknikupaik. Järves saab käia ujumas ja kala püüdmas. Talvel hoiavad kohalikud
talisupluseks jääauku lahti.
Matkarada on väga vaheldusrikas. Erinevad metsatüübid, järved, soo, allikas ja soo
ääres kõrgem koht (oos) männimetsaga. Matkaraja pikkus 6.5 km.
Seekord on meil veel lisaüleanne matkarajal jälgida inimtekkelisi muutusi looduses.
Minu teemaks olid seekord kalad.
Sellelgi korral vedas meil ilmaga. Eelmisel päeval olnud maru vahele mahtus täpselt
meie retk.Pärast retke hakkas jälle vihma sadama.
Bussiga ühest paigast teise sõites võib küll näha rohkem erinevaid paiku, kuid
mulle meeldivad siiski jalgsimatkad ja vahetu kontakt loodusega palju enam.
meie retk.Pärast retke hakkas jälle vihma sadama.
Bussiga ühest paigast teise sõites võib küll näha rohkem erinevaid paiku, kuid
mulle meeldivad siiski jalgsimatkad ja vahetu kontakt loodusega palju enam.
PREERIAKODA
Preeriakojas käisime novembris. Esimene lumi ol juba maha tulnud.
Preeriakoja peremees on Marko alias Pool Põtra. Ta on lõpetanud loodusgiidi eriala.
Enne kooli astumist oli tal juba pea kümme aastat töötav Preeriakoda olemas.
Marko nimi on tõelise loodussõbra nimi. Marko Valter on kursusekaaslane, Marko
Valker on meil lindude õpetaja ja nüüd veel sama kursuse lõpetanud Pool Põtra
Marko.
Kuidas elada loodusega kooskõlas ja seal pikemalt ka hakkama saada, see oli meie
retke teema. Tore oli näha, et ohvrikivile oli annetatud helkur.
Preeriakoja peremees on Marko alias Pool Põtra. Ta on lõpetanud loodusgiidi eriala.
Enne kooli astumist oli tal juba pea kümme aastat töötav Preeriakoda olemas.
Marko nimi on tõelise loodussõbra nimi. Marko Valter on kursusekaaslane, Marko
Valker on meil lindude õpetaja ja nüüd veel sama kursuse lõpetanud Pool Põtra
Marko.
Kuidas elada loodusega kooskõlas ja seal pikemalt ka hakkama saada, see oli meie
retke teema. Tore oli näha, et ohvrikivile oli annetatud helkur.
Päeva lõpetuseks rääkisime me kõik kaks lugu, üks loomisest ja teine loomast.
Jõime teed ja soojendasime end lõke paistel.
Jõime teed ja soojendasime end lõke paistel.
Lugu mutist ja metsas asuvast metroost
Elas kord väike, töökas mutt. Ta ei olnud tavaline mutt, kellel on vaid oma
käikude süsteem maa all. Ei, see mutt oli unistaja! Ta unistas, et mets muutuks
kiiremaks ja mugavamaks kohaks kõigi loomade jaoks. Ja ühel päeval otsustas ta
selle unistuse ellu viia.
„Kaeva, kaevas, kaeva!“ pomises mutt endale, kui ta labidakäpad hoogsalt mulda
viskasid. Päevad ja ööd tegi ta tööd, nii et maa mürises ja juured värisesid. Loomad
metsa servas vangutasid pead. „Mis see mutt küll teeb?“ küsisid nad. Kuid mutt vaid
kaevandas edasi. Ta ütles: „Kannatust, küll te varsti näete!“
Mõne aja pärast oli see valmis – METROO! Jah, tõeline metroo, just nagu suures
linnas, ainult palju väiksem ja armsam. Seal olid jaamad, sõidutrepid ja isegi
rongid, mis kihutasid maa-alustes käikudes. Metroo rongijuhiks sai keegi muu kui
vanameister jaaniuss ise, kelle tuliheledad silmad valgustasid pimedat tunnelit.
Kui metroo avati, kogunes kogu mets seda vaatama. Jaaniuss hõikas valjuhääldi
kaudu:
„Tähelepanu! Rong peatub igas jaamas vaid ühe minuti! Järgmine jaam – Võsa
Võlumaa!“ Loomad, kes olid varem hilinenud oma tegemistele, olid vaimustuses.
Hiired, kes alati lumes ukerdasid, pääsesid nüüd kiiresti juustuhoidlas käima. Tigugi
jõudis tööle õigel ajal ja naeris: „Varem olin ma alati hiljaks jääja, aga nüüd… ma
olen kiire kui välk!“
Kõik kiitsid mutti. „Tore, et meie mutt nii tubli on!“ ütlesid nad. Kuid mutt ei puhka
kunagi. Ka siis, kui loomad sõidavad ringi ja tunnevad rõõmu, käib mutt oma uute
projektide kallal. Tal on alati käpad mullased ja pea täis uusi mõtteid. „Töö, kallid
sõbrad, ei saa kunagi otsa!“ ütles ta ja kaevus jälle maa alla, et midagi uut välja
mõelda.
Ja nii elab see mutt edasi, olles metsarahva kangelane – mitte tavaline mutt, vaid
unistuste täitja ja metroo meister!
Elas kord väike, töökas mutt. Ta ei olnud tavaline mutt, kellel on vaid oma
käikude süsteem maa all. Ei, see mutt oli unistaja! Ta unistas, et mets muutuks
kiiremaks ja mugavamaks kohaks kõigi loomade jaoks. Ja ühel päeval otsustas ta
selle unistuse ellu viia.
„Kaeva, kaevas, kaeva!“ pomises mutt endale, kui ta labidakäpad hoogsalt mulda
viskasid. Päevad ja ööd tegi ta tööd, nii et maa mürises ja juured värisesid. Loomad
metsa servas vangutasid pead. „Mis see mutt küll teeb?“ küsisid nad. Kuid mutt vaid
kaevandas edasi. Ta ütles: „Kannatust, küll te varsti näete!“
Mõne aja pärast oli see valmis – METROO! Jah, tõeline metroo, just nagu suures
linnas, ainult palju väiksem ja armsam. Seal olid jaamad, sõidutrepid ja isegi
rongid, mis kihutasid maa-alustes käikudes. Metroo rongijuhiks sai keegi muu kui
vanameister jaaniuss ise, kelle tuliheledad silmad valgustasid pimedat tunnelit.
Kui metroo avati, kogunes kogu mets seda vaatama. Jaaniuss hõikas valjuhääldi
kaudu:
„Tähelepanu! Rong peatub igas jaamas vaid ühe minuti! Järgmine jaam – Võsa
Võlumaa!“ Loomad, kes olid varem hilinenud oma tegemistele, olid vaimustuses.
Hiired, kes alati lumes ukerdasid, pääsesid nüüd kiiresti juustuhoidlas käima. Tigugi
jõudis tööle õigel ajal ja naeris: „Varem olin ma alati hiljaks jääja, aga nüüd… ma
olen kiire kui välk!“
Kõik kiitsid mutti. „Tore, et meie mutt nii tubli on!“ ütlesid nad. Kuid mutt ei puhka
kunagi. Ka siis, kui loomad sõidavad ringi ja tunnevad rõõmu, käib mutt oma uute
projektide kallal. Tal on alati käpad mullased ja pea täis uusi mõtteid. „Töö, kallid
sõbrad, ei saa kunagi otsa!“ ütles ta ja kaevus jälle maa alla, et midagi uut välja
mõelda.
Ja nii elab see mutt edasi, olles metsarahva kangelane – mitte tavaline mutt, vaid
unistuste täitja ja metroo meister!
Miks on mu silmad sinised?
Oli üks kaunis suvepäev, kui meie pere – ema, isa, kaks pruunisilmset poega, meie
sinisilmne tütar ja pruunisilmne koer Rudolf – võttis ette pika sõidu vanaisa ja
vanaema juurde. Tagaistmel läks elu kohe elavaks: poisid ajasid omavahel juttu,
Rudolf ajas jalgu segamini ja tütar, kes armastas alati maailma asjade üle mõelda,
vaatas aknast välja oma sügavsiniste silmadega.
Ühel hetkel jäi ta väga tõsiseks, kortsutas oma väikese otsaesise ja siis… hakkas
nutma!
„Mis nüüd juhtus?“ küsisin murelikult, keerates end veidi istmel.
„Miks te mu silmad siniseks lõite?“ pahvatas ta läbi pisarate.
Autos vajus hetkeks täielik vaikus. Poisid lõpetasid oma arutelu, Rudolf tõstis
kõrvad püsti ja isa jäi sõites veidi aeglasemaks.
„Mida sa ütlesid?“ küsisin uuesti, sest ma polnud kindel, kas kuulsin õigesti.
„Teie kõigil on pruunid silmad! Rudolfil ka! Aga miks te siis minu silmad siniseks
lõite?“ Ta nuuksus ja pühkis väikese rusikaga silmanurka.
Isa muigas ja vaatas tahavaatepeeglist tütre poole. „Kuule, kullake, ega meie sind
tõesti löönud pole. Sa sündisid juba sinisilmse kullaterakesena. Sinu silmad pole
meie tehtud, vaid hoopis kingitus!“ ütles ta.
„Kingitus? Kes mulle need kinkis?“ küsis tütar, nüüd juba rohkem uudishimulikult
kui pahuralt.
„Tead,“ hakkasin seletama, „sinu vanavanaemad olid ka sinisilmad. Ja nende
vanaema – see, kelle järgi me sulle nime andsime – oli samuti sinisilmne. Nii et sa
oled sinisilmsete naiste suur ja uhke traditsioon. Sinus on nende valgus ja nende
tarkus.“
„Nii et vanaemad… lõid mu silmad siniseks?“ küsis ta natuke kahtlustavalt. Poisid
itsitasid ja Rudolf istus maha, nägu nagu ütleks: „Kas see arutelu tõesti toimub?“
„No jah,“ ütles isa nüüd muhedalt. „Aga ‘lööma’ ei tähenda siin mitte haiget
tegemist. See tähendab midagi valmis tegema, midagi ilusat looma. Sinu silmad on
nagu taevas – need on erilised ja väga-väga armsad.“
Tütar mõtles selle peale hetke ja küsis siis: „Aga kas ma võiksin olla ka poolsinine
ja poolpruun?“
Selle peale naersime kõik nii, et isegi Rudolf turtsus läbi nina. „Ei, kullake,“ ütlesin
lõpuks. „Sa oled just selline, nagu sa olema pead – meie pere sinisilmne päike!“
Ja nii me sõitsimegi edasi, pruunid ja sinised silmad koos, aga kõik ühtemoodi
rõõmsad ja armastatud.
Oli üks kaunis suvepäev, kui meie pere – ema, isa, kaks pruunisilmset poega, meie
sinisilmne tütar ja pruunisilmne koer Rudolf – võttis ette pika sõidu vanaisa ja
vanaema juurde. Tagaistmel läks elu kohe elavaks: poisid ajasid omavahel juttu,
Rudolf ajas jalgu segamini ja tütar, kes armastas alati maailma asjade üle mõelda,
vaatas aknast välja oma sügavsiniste silmadega.
Ühel hetkel jäi ta väga tõsiseks, kortsutas oma väikese otsaesise ja siis… hakkas
nutma!
„Mis nüüd juhtus?“ küsisin murelikult, keerates end veidi istmel.
„Miks te mu silmad siniseks lõite?“ pahvatas ta läbi pisarate.
Autos vajus hetkeks täielik vaikus. Poisid lõpetasid oma arutelu, Rudolf tõstis
kõrvad püsti ja isa jäi sõites veidi aeglasemaks.
„Mida sa ütlesid?“ küsisin uuesti, sest ma polnud kindel, kas kuulsin õigesti.
„Teie kõigil on pruunid silmad! Rudolfil ka! Aga miks te siis minu silmad siniseks
lõite?“ Ta nuuksus ja pühkis väikese rusikaga silmanurka.
Isa muigas ja vaatas tahavaatepeeglist tütre poole. „Kuule, kullake, ega meie sind
tõesti löönud pole. Sa sündisid juba sinisilmse kullaterakesena. Sinu silmad pole
meie tehtud, vaid hoopis kingitus!“ ütles ta.
„Kingitus? Kes mulle need kinkis?“ küsis tütar, nüüd juba rohkem uudishimulikult
kui pahuralt.
„Tead,“ hakkasin seletama, „sinu vanavanaemad olid ka sinisilmad. Ja nende
vanaema – see, kelle järgi me sulle nime andsime – oli samuti sinisilmne. Nii et sa
oled sinisilmsete naiste suur ja uhke traditsioon. Sinus on nende valgus ja nende
tarkus.“
„Nii et vanaemad… lõid mu silmad siniseks?“ küsis ta natuke kahtlustavalt. Poisid
itsitasid ja Rudolf istus maha, nägu nagu ütleks: „Kas see arutelu tõesti toimub?“
„No jah,“ ütles isa nüüd muhedalt. „Aga ‘lööma’ ei tähenda siin mitte haiget
tegemist. See tähendab midagi valmis tegema, midagi ilusat looma. Sinu silmad on
nagu taevas – need on erilised ja väga-väga armsad.“
Tütar mõtles selle peale hetke ja küsis siis: „Aga kas ma võiksin olla ka poolsinine
ja poolpruun?“
Selle peale naersime kõik nii, et isegi Rudolf turtsus läbi nina. „Ei, kullake,“ ütlesin
lõpuks. „Sa oled just selline, nagu sa olema pead – meie pere sinisilmne päike!“
Ja nii me sõitsimegi edasi, pruunid ja sinised silmad koos, aga kõik ühtemoodi
rõõmsad ja armastatud.
MARIMETSA MATKARADA
Ongi käes 2025. aasta. Selle aasta esimestel koolipäevadel käisime Marimetsa
matkarada avastamas.
Enne koolipäevi oli maas paks lumi. Vahetult enne seda hakkas aga vihma sadama,
lumi oli lödi ja tee oli libe. Sõitsin kaks päeva kooli pea 40 minutit 20 minuti
asemel. Siis tuli mõistus pähe, otsustasin sõita pikemat teed mööda ja mitte enam
kohutava libeduse ja rööbastega võidelda.
Seekordne eesmärk oli räätsade kasutamine rabas. Eelnev kogemus mul puudus.
Teekond mis räätsadega läbisin polnud kuigi pikk, tunnetuse aga sain kätte.
Järgmiseks räätsamatkaks pisuke kogemus olemas.
matkarada avastamas.
Enne koolipäevi oli maas paks lumi. Vahetult enne seda hakkas aga vihma sadama,
lumi oli lödi ja tee oli libe. Sõitsin kaks päeva kooli pea 40 minutit 20 minuti
asemel. Siis tuli mõistus pähe, otsustasin sõita pikemat teed mööda ja mitte enam
kohutava libeduse ja rööbastega võidelda.
Seekordne eesmärk oli räätsade kasutamine rabas. Eelnev kogemus mul puudus.
Teekond mis räätsadega läbisin polnud kuigi pikk, tunnetuse aga sain kätte.
Järgmiseks räätsamatkaks pisuke kogemus olemas.
Eestis kasvab 4 liiki kaski: arukask, sookask, madal
kask ja vaevakask. Kaks esimest
on puud, kaks viimast põõsad.
Madal kask kasvab tavaliselt soode ja tundraalades.
Eestis võib teda leida soistel,
soostunud aladel või avatud, niisketel maastikel, mis
on tavalised Põhja-Eestis.
Kuna siin on sellele kasele liiga head kasvutingimused,
siis väga palju seda meil ei
kasva.
Vaevakask on põlvekõrgune raba- ja soopuu, millel on
väikesed, kuni
sentimeetrised, ümmargused ümarsakiliste servadega
lehed ja Põhiliselt Põhja- ja
Lääne-Eestis. Erinevalt teistest meie kaskedest on tema
urvad püstised ja kuna ta
on nii madal, siis seemned ei levi väga kaugele.
Arukask on meie tavalisemaid lehtpuid. Ta on kauni
valge tüvega ja pikkade
rippuvate okstega. Emas- ja isasõied on koondunud
urbadesse. Need pikad kollased,
mida kevadel tõenäoliselt märkab, on isasurvad, mis sügise poole silma jäävad,
jällegi emasurvad. Praegu, talvel, on okste küljes isasurvad. Viljaks on arukasel
väike kahe laia tiivaga pähklike, mis sügiseti (juba augustis) tuule abil levib.
Sookase lehed puhkevad arukase omadest umbes nädal varem ning ka kolletuvad ja
varisevad varem. Noorte puude ja vesivõsude lehed ja võrsed on viltjalt
hallikarvased ning tugevalt lõhnavad. Paljude sookaskede võras on tuuleluudasid.
Arukasega võrreldes õitseb ta hiljem, kasvab aeglasemalt ja ei ole nii
valgusnõudlik. Sookask laasub halvasti, tema tüvi on tavaliselt jändrik, kõveravõitu
ja okslik. Kasvavad põhiliselt Põhja- ja Lääne-Eestis.
kask ja vaevakask. Kaks esimest
on puud, kaks viimast põõsad.
Madal kask kasvab tavaliselt soode ja tundraalades.
Eestis võib teda leida soistel,
soostunud aladel või avatud, niisketel maastikel, mis
on tavalised Põhja-Eestis.
Kuna siin on sellele kasele liiga head kasvutingimused,
siis väga palju seda meil ei
kasva.
Vaevakask on põlvekõrgune raba- ja soopuu, millel on
väikesed, kuni
sentimeetrised, ümmargused ümarsakiliste servadega
lehed ja Põhiliselt Põhja- ja
Lääne-Eestis. Erinevalt teistest meie kaskedest on tema
urvad püstised ja kuna ta
on nii madal, siis seemned ei levi väga kaugele.
Arukask on meie tavalisemaid lehtpuid. Ta on kauni
valge tüvega ja pikkade
rippuvate okstega. Emas- ja isasõied on koondunud
urbadesse. Need pikad kollased,
mida kevadel tõenäoliselt märkab, on isasurvad, mis sügise poole silma jäävad,
jällegi emasurvad. Praegu, talvel, on okste küljes isasurvad. Viljaks on arukasel
väike kahe laia tiivaga pähklike, mis sügiseti (juba augustis) tuule abil levib.
Sookase lehed puhkevad arukase omadest umbes nädal varem ning ka kolletuvad ja
varisevad varem. Noorte puude ja vesivõsude lehed ja võrsed on viltjalt
hallikarvased ning tugevalt lõhnavad. Paljude sookaskede võras on tuuleluudasid.
Arukasega võrreldes õitseb ta hiljem, kasvab aeglasemalt ja ei ole nii
valgusnõudlik. Sookask laasub halvasti, tema tüvi on tavaliselt jändrik, kõveravõitu
ja okslik. Kasvavad põhiliselt Põhja- ja Lääne-Eestis.
SEGAJATEGA ARVESTUSLIK GIIDITÖÖ HAAPSALUS.
Meie ülesanne oli saada hakkama oma grupiga ja pidevalt sinu tähelepanu segava
inimesega , kui buss on katki läinud ja me oleme parasjagu Haapsalus. Teemad olid
väga üldised; maastik, muda, muru, vesi, linnud, pilliroog jne. Minu teemaks oli
paas, rahvuskivi. Oleks tahtnud selle 15. minuti asemel tahtnud rääkida palju
rohkem. Paemeeliku sambla leidsin koha linnusevärava juure. Tõin näiteks ka teise
tuntud paekivist ehitise – Colosseumi Roomas. Ma rääkisin ka peajalgsetest, kes
oleksid võinud saada Eesti rahvusloomaks. Segajaks oli aastakümneid
kultuurigiidina töötanud Sirje, kellel oli väga palju küsimusi, minu räägitud
teemade kohta. Sirje tagasiside oli, et ma väga kenasti vastasin ta tüütudele
küsimustele. Olin kõige esimene inimene, kes seda ülesannet tegi. Unustasin oma
nime ütelda alguses ja kella ka ei vaadanud, on arengu ruumi.
Mina oli segaja Sirjel. Minul ülesanne oli, et mul on kohe vaja kohvi ja poodi
minna. Sirje sõnul olin tüütu küll. Kuigi Sirjel kohvi ei olnud ja šokolaadi ka mitte,
andis ta lõpuks mulle lihtsalt vett juua.
Päev oli väga vaheldurikas ja õpetlik.
inimesega , kui buss on katki läinud ja me oleme parasjagu Haapsalus. Teemad olid
väga üldised; maastik, muda, muru, vesi, linnud, pilliroog jne. Minu teemaks oli
paas, rahvuskivi. Oleks tahtnud selle 15. minuti asemel tahtnud rääkida palju
rohkem. Paemeeliku sambla leidsin koha linnusevärava juure. Tõin näiteks ka teise
tuntud paekivist ehitise – Colosseumi Roomas. Ma rääkisin ka peajalgsetest, kes
oleksid võinud saada Eesti rahvusloomaks. Segajaks oli aastakümneid
kultuurigiidina töötanud Sirje, kellel oli väga palju küsimusi, minu räägitud
teemade kohta. Sirje tagasiside oli, et ma väga kenasti vastasin ta tüütudele
küsimustele. Olin kõige esimene inimene, kes seda ülesannet tegi. Unustasin oma
nime ütelda alguses ja kella ka ei vaadanud, on arengu ruumi.
Mina oli segaja Sirjel. Minul ülesanne oli, et mul on kohe vaja kohvi ja poodi
minna. Sirje sõnul olin tüütu küll. Kuigi Sirjel kohvi ei olnud ja šokolaadi ka mitte,
andis ta lõpuks mulle lihtsalt vett juua.
Päev oli väga vaheldurikas ja õpetlik.
Mina olen kõige ees, seljaga grupi poole. Ilmselgelt vähese kogemuse viga.
ÕHTUPOOLIK MARKO VALKERIGA HAAPSALUS JA HAESKAS
Sellel retkel keskendusin lindude vaatlusele, mitte nende pildistamisele. Kaasas oli
mul binokkel. Marko Valkeril aga teleskoop.
Telekoobiga nägi Promenaadi hotelli juurest üle lahe teisel kaldal olevat
merikotkapaari. Näha oli luikesid, jääkosklaid, kormorane, lauke, tuttpütte,
tuttvarte, suurlaukhanesid ja hallhaigruid. Haeskas vaatlesime linde
linnuvaatlustorni vahetus läheduses. Seoses pesitusajaga on mereäärsetele
rannaniitudele minek keelatud.
Meie päev lõppes päikeseloojangu ajal.
Kuna kolmapäeval ma pilte teinud, siis tegin need hoopis reedel.
mul binokkel. Marko Valkeril aga teleskoop.
Telekoobiga nägi Promenaadi hotelli juurest üle lahe teisel kaldal olevat
merikotkapaari. Näha oli luikesid, jääkosklaid, kormorane, lauke, tuttpütte,
tuttvarte, suurlaukhanesid ja hallhaigruid. Haeskas vaatlesime linde
linnuvaatlustorni vahetus läheduses. Seoses pesitusajaga on mereäärsetele
rannaniitudele minek keelatud.
Meie päev lõppes päikeseloojangu ajal.
Kuna kolmapäeval ma pilte teinud, siis tegin need hoopis reedel.
Tuttvart
Tiigikana ehk tait. Tema jõuab meile aprilli lõpus, mai alguses. Galerii viimasel pildil on laugud ehk vesikanad.
